Los Angeles Crimes

Analüüsis AppCompare

Kui ma Los Angeles Crimes esimest korda käivitasin, sain kiiresti aru, et selle tugevus ei peitu ainult tulistamises või avatud linnas ringi sõitmises. See on Androidile mõeldud tasuta märulimäng, mille keskmes on Los Angelese kuritegeliku linnaelu laadne liivakast: mängija saab liikuda, vastasseise otsida ja keskkonda omal moel kasutada. Esmamulje on toorem ja vähem juhendatud kui paljudes mobiilimängudes, kuid just see annab mängule oma näo.

Arendaja Mohammad Alizadeh on loonud kogemuse, mis meenutab pigem väikest mänguväljakut kui sirgjoonelist kampaaniat. Sellepärast ei tasu siia tulla ootusega, et iga minut on täidetud täpselt lavastatud missioonidega. Mina nägin selle väärtust hoopis vabamas kulgemises: vahel sõidad niisama, vahel otsid vastasseisu ja vahel proovid aru saada, kuidas linn ning juhtimine sinu mängustiiliga kokku sobivad.

Mängu keskmine hinne on 4,4 ning seda on hinnanud üle poole miljoni inimese. Üle 50 miljoni paigalduse näitab, et tegemist ei ole väikese nišikatsetusega, vaid mänguga, mille vastu on mobiilimängijatel olnud püsiv huvi. Samal ajal ei tähenda suur kasutajaskond, et kogemus sobiks kõigile. PEGI 16 märgis annab üsna selge vihje, et vägivaldne ja karm tänavamiljöö on siin tähtis osa.

Esimene sõit näitab kohe, mida mäng tahab olla

Los Angeles Crimes ei raiska palju aega pika sissejuhatuse peale. Selle asemel viskab ta mängija üsna kiiresti linna, kus tuleb ise õppida, mida teha, kuhu minna ja millist tempot hoida. See võib alguses tunduda isegi veidi järsk, eriti kui oled harjunud mobiilimängudega, mis näitavad iga järgmise sammu ekraanil ette.

Mina soovitan esimesed minutid võtta õppimisena, mitte kohe võidujooksuna. Puutetundlik juhtimine vajab harjumist, sest liikumise, kaamera ja relva kasutamise korraga jälgimine võib muuta esimese kokkupõrke kohmakaks. Kui püüad kohe kiiresti tegutseda, võib ebaõnnestumine tulla pigem juhtimisest kui valest otsusest. Rahulik ring linnas aitab paremini tajuda vahemaad, tänavaid ja seda, kui palju ekraanil korraga toimub.

Oluline on ka see, et mängu mõnu sõltub tugevalt sinu enda algatusest. Kui ootad pidevalt selget ülesannete nimekirja, võib linn tunduda tühi või suunatu. Kui aga lähened sellele kui vabale märuliliivakastile, hakkavad juhuslikud olukorrad rohkem tööle. Sa ei mängi ainult eesmärgi täitmiseks, vaid kujundad ise väikeseid olukordi: liigud ühest piirkonnast teise, valid sobiva sõiduki või otsustad, kas vastasseisu tasub üldse alustada.

Minu esimene praktiline soovitus: ära hinda mängu esimese paari minuti järgi. Esmalt tasub juhtimine enda käe järgi paika saada ja alles siis otsustada, kas selle avatud ülesehitus sobib sulle. Kui mobiilimängus peab kõik kohe sujuvalt töötama, võib algus tunduda liiga kare. Kui sulle meeldib süsteeme ise lahti mõtestada, annab see lähenemine rohkem põhjust edasi proovida.

Tasub enne valimist lugeda

---

Xiaomi ilmarakendus aitab päeva planeerida, kuid kogukonda ei loo

PLAYit leiab telefonist peaaegu iga video, kuid mugavusel on hind

TikTok Lite viib lühivideod väiksema andmekuluga kaugemale

Prime Video võit sõltub sellest, mida vaataja telefonis leiab

Moovit ei juhi busse, kuid mõjutab seda, kuidas linnas liigume

Nädala valik: Microsoft 365 Copilot aitab tööga kiiremini alustada

---

Kellele see algus sobib?

See on hea valik mängijale, kes tahab telefonis lühikeste mängukordade asemel väikest vabalt uuritavat märulikeskkonda. Näiteks kui sul on õhtul kümme või viisteist minutit, võid lihtsalt linna sõita ja ühe olukorra läbi mängida, ilma et peaksid järgima pikka narratiivset peatükki. Samuti sobib see inimesele, kellele meeldib vaadata, kuidas linn, sõidukid ja tulistamine üksteisega kokku mõjuvad.

Teisalt ei soovita ma seda neile, kes otsivad rahulikku või peresõbralikku mängu. PEGI 16 vanusemärgis ei ole siin juhuslik: atmosfäär on agressiivne ning mängu keskne tegevus põhineb kuritegelikul märulil. Kui soovid mobiilis pigem selget lugu, värvilist fantaasiamaailma või täpselt tasakaalustatud võistlusmänge, leidub selle jaoks paremaid valikuid.

Linn räägib rohkem ruumi kui looga

Los Angelese kujutamine ei mõju mulle niivõrd detailse simulatsioonina, kuivõrd äratuntava meeleolu loomisena. Laiemad tänavad, hooned, sõidud ja vastasseisud moodustavad keskkonna, kus linn tundub tegevuspaigana, mitte lihtsalt menüü taustana. Mängu kunstiline keel on otsene: see ei püüa varjata, et tegemist on mobiilse avatud maailma katsetusega.

Siin on huvitav kontrast. Ühelt poolt annab linn vabaduse liikuda ja oma teekonda valida. Teiselt poolt ei ole iga nurk tingimata sügava avastamisväärtusega. Minu jaoks töötas keskkond kõige paremini siis, kui ma kasutasin seda mängulise ruumina: otsisin paremat positsiooni, põgenesin mööda tänavaid või proovisin sõiduki ja relvadega erinevaid lähenemisi. Kui ootad igalt hoonelt eraldi lugu või igalt tänavalt uut sündmust, võivad ootused olla liiga kõrged.

Visuaalne suund toetab mängu karmi tooni. See ei ole poleeritud koomiksimaailm, kus vägivald muutub lihtsalt naljakaks efektiks. Tänavad ja objektid loovad pigem pingelise tausta, mille peal tundub iga vastasseis pisut raskem ja räpasem. Just see aitab mängul eristuda lihtsatest tulistamismängudest, kus areen vahetub, kuid õhustik jääb samaks.

Üks vähem ilmne tugevus on ruumi kasutamine tempo kujundamiseks. Kui jääd kitsasse kohta võitlema, muutub tegevus kiiresti kaootiliseks. Avatum tänav annab rohkem aega ümber mõelda, sõidukit kasutada või vastasega vahemaad hoida. Seetõttu ei ole kaart ainult dekoratsioon. Mina hakkasin üsna ruttu mõtlema, milline piirkond sobib ründamiseks ja milline liikumiseks, isegi kui mäng ei tee sellest eraldi taktikalist õpetust.

See on ka põhjus, miks mängu tasub proovida eri ekraanisuurustega seadmetel, kui sul selline võimalus on. Väiksemal telefonil võib tegevus tunduda tihedam ja puutetundlikud nupud võtta rohkem ruumi. Suurem ekraan teeb maailma jälgimise lihtsamaks, kuid ei lahenda automaatselt juhtimise õppimiskõverat. Mõlemal juhul jääb mängu põhiküsimuseks see, kas sulle meeldib ise ruumi lugeda või eelistad valmis areeni.

Võrdlus tavapäraste alternatiividega

Kui võrrelda seda traditsioonilise mobiilse tulistamismänguga, on suurim erinevus vabaduses. Tavaline areenimäng annab sulle selge alguse, lõpu ja eesmärgi; siin pead rohkem ise otsustama, mida järgmise paari minuti jooksul teha. See muudab kogemuse vähem prognoositavaks, kuid ka ebaühtlasemaks.

Konsoolilaadsete avatud maailma mängudega võrreldes on Los Angeles Crimes väiksema ulatuse ja lihtsama esitlusega. Ma ei soovitaks seda võtta täismahulise looasendajana. Selle väärtus on mobiilne vahetus mänguruum: saad kiiresti sisse hüpata, linnas liikuda ja märuli käivitada, ilma et peaksid läbi töötama pikka kampaaniat.

Kui sinu jaoks on kõige tähtsam võrgumängu täpsus, konkurentsivõimeline tasakaal või väga lihvitud animatsioonid, võivad spetsialiseerunud tulistamismängud olla parem valik. Kui aga tahad, et tulistamine, sõitmine ja vaba linnas liikumine eksisteeriksid ühes lihtsamas paketis, on sellel mängul selge oma koht.

Heli ja rütm annavad linnale pinge

Mängu atmosfäär ei sünni ainult pildist. Heli aitab kujundada tunnet, et linnas võib olukord hetkega muutuda. Mootorite, relvade ja kokkupõrgete laadne helikeel tõstab vastasseisude kaalu ning muudab vaiksema liikumise omamoodi ettevalmistuseks. Mulle meeldis, et rütm ei ole kogu aeg maksimaalselt vali; pinget tekitab ka vahe tegevuse ja järgmise plahvatuse vahel.

See vaheldus on tähtis, sest pidev märul väsitaks kiiresti. Kui iga sekund oleks täis tulistamist, kaoks linnast ruumitunne. Praegu töötab paremini see, kui sõidad või liigud mõnda aega rahulikumalt ja siis muutub olukord järsku kiireks. Niisugune ülesehitus annab mängule tänavapõhise kriminaalfilmi laadse meeleolu, ilma et peaksin seda võtma päris filmi asendajana.

Heli mõjutab ka praktilist mängimist. Kui mängid kõrvaklappidega, on lihtsam tajuda, millal tegevus sinu ümber pingestub, kuid samal ajal võib intensiivne helipilt pikema seansi järel väsitada. Ilma helita kaob osa atmosfäärist, ehkki mäng jääb arusaadavaks. Mina kasutaksin madalamat helitugevust ja lühemaid seansse, eriti kui mängin avalikus kohas või hilja õhtul.

Rütmi suurim piirang tuleb sellest, et vaba liivakasti tempo ei ole alati ühtlane. Ühel korral võib linn tunduda aktiivne ja järgmine hetk liiga tühi. See ei ole tingimata viga, sest mängu mõte ongi ise tegevust algatada, kuid see tähendab, et kogemus sõltub rohkem mängija otsustest kui hoolikalt lavastatud missioonidest.

Üks kasulik töövõte on jagada mängukord väikesteks eesmärkideks. Näiteks võid otsustada, et esimesed minutid kuluvad liikumisele, seejärel valid ühe piirkonna, kus proovid positsioneerimist, ja lõpetad pärast üht õnnestunud või ebaõnnestunud vastasseisu. Nii ei jää sa ootama, et mäng ise sulle pidevalt uut sisu ette annaks. See aitab eriti siis, kui sul on vähe aega ja tahad vältida sihitut ringisõitmist.

Mehaanika töötab kõige paremini siis, kui sa ei kiirusta

Los Angeles Crimesi põhiline mängutunne tuleb liikumise, sõidukite ja relvade koosmõjust. Üksik element ei pruugi olla piisav põhjus mängu juurde jääda, kuid nende ühendamine loob olukordi, mida sirgjoonelisem mobiilne tulistamismäng tavaliselt ei paku. Sa ei vali ainult sihtmärki, vaid pead mõtlema ka sellele, kus sa seisad, kuidas liigud ja kas sõiduk aitab sind või teeb nähtavamaks.

Puutetundlik juhtimine on kogemuse keskne proovikivi. Kaamera liigutamine samal ajal, kui liigud ja sihid, võib alguses tunduda liiga palju. Mina sain parema tulemuse siis, kui lõpetasin pideva ekraani näppimise ja hakkasin liikumist lühemateks otsusteks jagama. Kõigepealt positsioon, siis sihtimine, seejärel laskmine. See ei muuda juhtimist automaatselt täiuslikuks, kuid vähendab juhuslikke vigu.

Oluline trade-off on siin vabadus versus täpsus. Avatud ruum lubab sul olukordi omal moel lahendada, kuid mobiiliekraan ei anna sama täpset kontrolli nagu füüsilised nupud. Kui mängid rahulikult ja kasutad keskkonda, tundub see kompromiss õiglane. Kui proovid teha kiireid pöördeid ja täpseid reaktsioonilööke, hakkab juhtimine rohkem vastu töötama.

Sõidukid muudavad mängu tempot, kuid ma ei kasutaks neid alati lihtsalt kiireks liikumiseks. Neid saab vaadata ka kui viisi, kuidas distantsi muuta ja järgmist olukorda ette valmistada. Kui sõidad otse iga vastasseisu sisse, kaotad osa kontrollist. Kui valid peatuse koha ja jätad endale taganemisruumi, muutub sama linn märksa loetavamaks.

Minu kolmas praktiline soovitus on õppida põgenemist sama tõsiselt kui ründamist. Liivakastimängus ei ole iga konflikt väärt lõpuni surumist. Mõnikord on parem liikuda teise tänavasse, võtta hetk ja alustada uuesti parema nurga alt. See säästab aega ning näitab, et mängu ruum on mõeldud liikumiseks, mitte ainult ühe koha peal vastaste vastu seismiseks.

Milline mängukord töötab igapäevaelus?

Kujuta ette, et sul on bussini jäänud umbes veerand tundi. Selle mängu puhul ei pea sa alustama pikka lugu ega jõudma kindla peatüki lõpuni. Võid teha ühe väikese ringi linnas, proovida sõidukiga liikumist, võtta ette ühe vastasseisu ja lõpetada siis, kui olukord on lahendatud. See teeb mängu sobivaks lühikesteks pausideks, kuigi ebaõnnestunud katse võib tekitada soovi kohe uuesti proovida.

Kodus pikemalt mängides tuleb piirang rohkem esile. Kui ootad pidevalt uusi ülesandeid, võib korduv vaba tegevus muutuda üheülbaliseks. Mina näen seda parema valikuna mängijale, kes naudib improvisatsiooni, mitte inimesele, kes tahab iga õhtu kindla hulga sisu läbi teha.

Seadme poolelt tasub arvestada, et mäng eeldab vähemalt Androidi versiooni 7.0. Praegune versioon on 1.9.7, mis teeb selgeks, millist väljalaset paigaldamisel otsida. Enne pikemat mängimist soovitan sul kontrollida, kas telefonis on piisavalt vaba ruumi ja kas puutetundlik ekraan reageerib mugavalt; need kaks asja mõjutavad siin kogemust rohkem kui pelk rakenduse avamine.

Hinna poolest on alustamine lihtne, sest mäng on tasuta. See vähendab proovimise riski: saad ise hinnata, kas juhtimine ja vabam ülesehitus sobivad sulle, ilma et peaksid esmalt ostu üle otsustama. Tasuta kättesaadavus ei muuda aga mängu automaatselt kõigile sobivaks. Vanusemärgis, vägivaldne toon ja alguse vähene juhendamine jäävad endiselt olulisteks kaalutlusteks.

Kas atmosfäär jääb pärast esimest üllatust püsima?

Minu hinnangul jääb. Mängu kunstisuund, heli, linn ja tegevuse vahelduv rütm moodustavad üsna ühtse meeleolu. See ei ole peen ega eriti realistlik portree Los Angelesest, vaid jõuline mobiilne kuritegevuse liivakast, kus keskkond toetab pidevat valmisolekut. Isegi siis, kui mängukord ei lähe ideaalselt, on arusaadav, millist tunnet mäng taga ajab.

Samas ei tasu atmosfääri segi ajada sügavusega. Linn võib olla huvitav ruum, kuid see ei tähenda, et iga mängukord pakuks uut ideed. Mõne aja pärast sõltub värskus sinu enda seatud eesmärkidest ja sellest, kui palju naudid sama süsteemi eri nurkade alt proovimist. See on aus piirang, mida tasub enne paigaldamist teada.

Ma soovitaksin seda mängu eelkõige Androidi kasutajale, kes tahab tasuta avatud maailma märulit, mille puhul ei juhita iga sammu kättpidi. See sobib hästi lühikesteks linnasõitudeks, improvisatsiooniks ja olukordadeks, kus tahad ise otsustada, kas liigud, võitled või taandud. Samuti on see huvitav neile, kes hindavad rohkem meeleolu ja vabadust kui laitmatut tehnilist lihvi.

Ma jätaksin selle vahele, kui sinu peamine soov on pikk ja emotsionaalselt sügav lugu, täpne võistluslik tulistamine või täiesti rahulik mängukeskkond. Sellisel juhul on tavapärane kampaaniamäng või spetsiaalselt võrgulahingutele ehitatud alternatiiv tõenäoliselt parem. Los Angeles Crimes ei püüa kõiki neid vajadusi korraga täita.

Lõppkokkuvõttes on see julge, kuid ebaühtlase lihviga mobiilne märulimäng. Arendaja Mohammad Alizadeh on andnud mängijale linna, kus heli ja kunstiline toon toetavad mehaanikaid, mitte ei varja nende piiranguid. Kui oled valmis juhtimist harjutama ja ise mängule rütmi andma, võib tasuta mäng pakkuda üllatavalt palju vaba tegevust. Kui vajad kohe selget rada ja täiuslikku kontrolli, hakkavad selle karedamad servad kiiresti häirima.

Minu soovitus on lihtne: proovi seda siis, kui tahad telefonis väikest Los Angelese laadset märuliliivakasti, mitte täismahulist konsoolimängu. Anna algusele aega, kasuta tänavaid taktikalise ruumina ja ära pea iga vastasseisu lõpuni suruma. Nii tuleb kõige paremini esile see, mis selles mängus päriselt töötab — ühtne tänavameeleolu, vaba tempo ja võimalus ise oma mängukord üles ehitada.